Üks maitsev päev Ventspilsi ümbruses

6 km pikkune jalutusring, mis lookleb läbi küla, saja-aastase metsa, mööda jääajal tekkinud kuristikest ja jõuab siis tagasi asustatud alale. Tutvuge Ugāle võimsate ja puutumatute põlismetsadega! Siin leidub kaitsealuseid elukeskkondi: vanu looduslikke boreaalseid metsi, nõlva- ja laanemetsi, loopealseid ja lammimetsi. Rajal jalutades õpite tundma ka Ugāle erakordset ajalugu.

Paik, kus saab puhata ja kultuuri nautida. Juba hoone nimigi – tuulehoidjate maja – näitab selle võimet pidada kinni tuult, kaitstes hoone keskel asuvaid inimesi. See looduslik kontserdisaal võimaldab vabas õhus korraldada eri ulatuse ja iseloomuga üritusi.

Järve paadilaenutuse kõrvalt algab Natura 2000 alal asuv Būšnieki järve loodusrada, mis võimaldab võtta ette 8 km pikkuse ringi ümber Būšnieki järve – siia on rajatud jalg- ja kergliiklustee, 187 meetri pikkune laudtee ning lõppu linnuvaatlusplatvorm. Aktiivse eluviisi harrastajaid rõõmustab 10 võimlemisstendiga terviserada. Būšnieki järve ääres on korralik supelrand ja piknikuplatsid, jalgrattaparklad ning paadilaenutus.

Riigi kaitsealuste kultuurimälestiste nimekirja kantud Užava tuletorn seisab ühel kolmest kõrgest puisluitest, mille kõrgus on 28 meetrit. Kaugelt meenutas see luide kunagi küpsetusahju, nii kutsuti 19. sajandil Užava tuletorni saksakeelse nimega Bakofen.

Esimese maailmasõja ajal sai Užava tuletorn kõvasti kannatada ja 1925. aastal ehitati uus Užava tuletorn. Väliselt oli uus torn eelmise tuletorniga täpselt samasugune.

Ance mõisa ehitas isa kingituseks oma pojale Ulrich Johann von Baerile. Mõisa juurde rajati luksuslik Prantsuse aed. Mõisahoone oli kahekorruseline suurte akende ja parkettpõrandatega ehitis. Kõik uksed, puitlaed ja paneelid olid tammepuust ja kaunistatud pronksehistega. 19. sajandil paigutati siia elama Prantsuse sõdurid, kes tekitasid hoonele suuri kahjusid. Hetkel kuulub hoone riigile ja seal tegutseb käsitööliste kogukond Paukers, sealt saab osta mitmesuguseid käsitöötooteid või koos Ance Sklandrauši ühingu meistritega küpsetada kohalikke pirukaid – sklandrauše.

Kunagi oli see esivanemate jaoks pühapaik – ebajumalate kummardamise koht, kus muinasajal oli linnamägi. Hilisematel aegadel muutsid ristisõdijad ja mõisnikud selle karistuspaigaks, lootes oma kohutavate tegudega inimesi sealt eemale peletada. Võllamäe kõrval on veel üks väiksem küngas, mis annab tunnistust sõjakoledustest – sinna on maetud 160 Zlēki piirkonna elanikku, kes tapeti Saksa SD- ja SS-väelaste poolt 1944. aasta detsembris metsavendade toetamise eest.

Künkal kasvavad võimsad põlispuud ja see on riikliku tähtsusega kultuurimälestis.