Seelimaa saared
Seelimaa on maaliline ja Läti kõige mitmekesisem ajalooline territoriaaljaotus – kaunis igal aastaajal ja päeva mis tahes tunnil. Siin ei ole kindlat keskust – Seelimaa mustri moodustavad väikesed asulad, „saared“, nagu siin on kombeks öelda. Seelimaa künkamugulate vahel on end sisse seadnud väikeste talude kobarad, hajakülad, pisikesed külakesed väikeste käänuliste jõgede kõrval, mille vee on raba värvinud merevaikpruuniks. Sood, metsad, niidud ja metsloomad on Seelimaal, kus loodusesse suhtutakse siiani aukartuse ja sügava austusega, sama tähtsad kui inimesed. Seelimaal ei ole täielikult juurdunud ükski võõras usk. Inimesed küll käivad kirikus, kuid nende tõeline pühakoda, kus saab iseendaga olla ja asjade üle järele mõelda, on alati mets, soo, heinamaa või järv.
Sügisel on metsad täis puravikke, sood punavad jõhvikatest, pohli võib lausa rehitseda, metsad pakatavad mustikatest … kõiki neid ande süüakse värskelt, nii et mahla tilgub või pannakse keldrisse – soolatuna, marinaadis. Juurde keedetakse kollast kartulit, praetakse kausitäis pannkooke ja kas siis saab õige hõlma miski hakata? Siin olete kindluses, mille tagab maa, oma aed, enda tehtud töö. „Nälg, katsu nüüd näpistada!“ – nii räägivad vanainimesed sügiseti, kui viimane korvitäis kartulit keldrisse kantakse.
Ärge peljake Seelimaa väikseid teeradu – need ühendavad meie „saari“! Need on Läti kõige kaunimad ja maalilisemad teed. Käige mööda neid ühe pererahva juurest teise juurde, märgates armastust, millega põhja poole taanduv jääaeg Seelimaa künkad õrnadeks kurdudeks silus.